Kolimine algab tavaliselt sellest, et inimene avastab: dokumente on vaja rohkem, kui tundus, ja igaühel on oma nõue. Selle lehe mõte on anda ülevaade enne, kui asjaajamine algab.
Üldine loogika on lihtne. Eesti asutus võtab võõrkeelse dokumendi vastu koos vandetõlgi kinnitatud tõlkega. Välisriigi dokument vajab enamasti lisaks apostilli, ja see pannakse riigis, kus dokument välja anti.
Ainult vandetõlk. Ta on sooritanud riigieksami, on kantud justiitsministeeriumi nimekirja ja kinnitab tõlke oma pitseri ja allkirjaga. Notarid tõlkeid alates 2020. aastast ei kinnita.
Kinnitamise õigus antakse konkreetsele keelesuunale. Vene–eesti suunaga tõlkija ei saa kinnitada tõlget eesti keelest inglise keelde.
Apostilli paneb dokumendi väljaandnud riik. Eestis seda välismaisele dokumendile teha ei saa, ja see on kõige sagedasem arusaamatus.
Läti, Leedu, Poola ja Ukraina dokumendid apostilli ei vaja. ELi määruse 2016/1191 alusel ei vaja apostilli ka perekonnaseisu, elukohta, kodakondsust ja karistusregistrit tõendavad dokumendid, kui need esitatakse teises liikmesriigis.
Dokumendid tõlgitakse ükshaaval. Sama tunnistus tuleb ette mitmes menetluses. Korraga tõlgitud komplekt on ühtses nimekujus ja odavam.
Nimi kirjutatakse eri dokumentides erinevalt. Kui sünnitunnistusel ja passis on erinev kirjapilt, ei pruugi asutus dokumente omavahel seostada. Öelge õige kuju kohe ette.
Tõlge tellitakse enne apostilli. Apostilli tekst kuulub tõlkesse — vale järjekord tähendab uut tellimust.
Kui kaua dokumendid kehtivad?
Tunnistused tähtaega ei kaota, kuid tõendid ja väljavõtted enamasti kaotavad. Küsige vastuvõtvalt asutuselt.
Kas tõlkida kogu dokument või ainult osa?
Reeglina tervikuna. Osalise tõlke puhul on tõlkest näha, milline osa on tõlgitud, ja mitte iga asutus seda aktsepteerib.
Kas laste dokumente on vaja eraldi?
Jah, lapse sünnitunnistus on eraldi dokument ja vajab oma tõlget.
Vaadake ka isikudokumentide tõlke lehti — seal on iga dokumendi kohta eraldi kirjas, mida asutus nõuab.