Notariaalne tõlge Eestis: mis muutus 2020. aastal

Notariaalset tõlget Eestis enam ei ole. Alates 1. jaanuarist 2020 ei kinnita notar tõlke õigsust ega tõlkija allkirja — kõik ametlikud tõlked, nii eesti keelest võõrkeelde kui võõrkeelest eesti keelde, teeb ja kinnitab vandetõlk. Kui teilt küsitakse notariaalselt kinnitatud tõlget, tuleb pöörduda vandetõlgi, mitte notari poole.

Mõiste ise on aga elus ja seda kasutatakse siiani nii asutuste kirjades kui tõlkebüroode hinnakirjades. Allpool on kirjas, mis täpselt ära kadus, miks nii otsustati ja mida teha olukorras, kus vana nimetust teilt endiselt nõutakse.

Mis täpselt ära kadus

Enne 2020. aastat sai notar tõlkega teha kahte asja. Esimene ja levinum: kinnitada tõlkija allkirja õigsust. See tähendas, et notar vastutas selle eest, et tõlke on teinud talle teadaolevalt pädev tõlkija — aga mitte selle eest, kas tõlge originaalile üldse vastab. Teine, palju harvem võimalus oli kinnitada ametiteenusena tõlke õigsust ehk selle sisulist vastavust originaalile; sel juhul pidi notar teksti ka tegelikult kontrollima. Selliseid kinnitusi oli kõigist Eestis tehtud kinnitustest umbes viis protsenti.

Alates 1. jaanuarist 2020 ei ole notaril kumbagi õigust. Notarite Koja teate sõnastus on ühemõtteline: notar ei saa enam kinnitada ei tõlkija allkirja õigsust ega ametiteenusena tõlke õigsust, ja kõik ametlikult kinnitatavad tõlked peavad olema teinud vandetõlgid.

Miks see muudatus tehti

Loogika oli lihtne. Notar ei ole keeleinimene ja enamikul juhtudel ei saanud ta tõlke keelelise täpsuse eest sisuliselt vastutada — ta kinnitas allkirja, mitte teksti. Kliendi jaoks nägi tulemus välja nagu ametlik kinnitus tõlke õigsusele, kuigi tegelikult seda ei olnud.

Vandetõlgi jaoks on tõlke õigsuse kinnitamine seevastu põhitegevus: ta võtab vastutuse selle eest, et tõlge vastab originaalile. Riik viis kinnitamise pädevuse sinna, kus on ka tegelik pädevus tekstile hinnangut anda.

Kuidas üleminek käis

Muudatus ei tulnud üleöö, vaid kolmes etapis, ja just sellepärast on segadus siiani suur — inimestel on meeles erinevate aastate kord.

Vandetõlgi seadus jõustus 1. jaanuaril 2014 ja lõi vandetõlgi ameti tänapäevasel kujul. Alates 2015. aastast said vandetõlgid ainupädevuse suunal eesti keel–võõrkeel: dokumente, mille tõlge peab välisriigi õigusakti järgi olema ametlik või kinnitatud, tohtis eesti keelest välja tõlkida ainult vandetõlk. Suunal võõrkeel–eesti keel jäi vahepealseks ajaks kehtima kahetine kord — tõlke võis kinnitada kas vandetõlk või notar. Just see viieaastane üleminekuperiood lõppes 1. jaanuaril 2020, mil ka teine suund läks täielikult vandetõlkidele üle.

Kui keegi mäletab, et „notari juures sai ju tõlke kinnitada”, siis tal on õigus — lihtsalt see mälestus on vähemalt kuue aasta vanune.

Mis on vandetõlge ja kes seda teeb

Vandetõlk on vaba elukutse esindaja, kellele riik on eksami alusel andnud pädevuse teha ametlikke tõlkeid. Ta kinnitab tõlke õigsust oma allkirja ja pitseriga ning vastutab selle eest, et tõlge vastab originaalile. Vandetõlk tegutseb konkreetsel keelesuunal — see, et keegi on vandetõlk, ei tähenda, et ta võib kinnitada tõlkeid kõigis keeltes.

Vandetõlgi pädevuses on peale tõlke õigsuse ka tõlgitava dokumendi ärakirja õigsuse kinnitamine ning andmekogudest tehtud väljatrükkide kinnitamine. Praktikas tähendab see, et kogu paberimajanduse saab enamasti ühest kohast korda.

Vandetõlge võib olla nii paberil kui digitaalselt allkirjastatud. Digitaalne variant sobib hästi juhul, kui ka originaal on digitaalne — näiteks digitempliga riigieksamitunnistus või registri väljavõte.

Kas enne 2020. aastat kinnitatud tõlge kehtib veel

Seadus vanu kinnitusi tagasiulatuvalt ei tühistanud: notari kinnitus, mis pandi dokumendile 2016. aastal, oli tol hetkel õiguspärane ja jääb selleks. Praktikas otsustab aga vastuvõtja, kas talle sobib mitme aasta vanune tõlge, ja sageli küsitakse värsket. Kui dokument ise on vahepeal muutunud või uuendatud, tuleb tõlge nagunii uuesti teha.

Enne kui vana tõlke koopiat kuskilt kaustast otsima hakkate, tasub vastuvõtjalt otse küsida, kas ta selle aktsepteerib. See on paari minuti küsimus ja säästab mõnikord terve tellimuse.

Mida teha, kui teilt küsitakse notariaalset tõlget

Sõnastus „notariaalselt kinnitatud tõlge” tuleb tänini ette nii Eesti asutuste blankettidel kui välismaiste asutuste nõuetes, ja tähendab need kaks asja erinevat.

Kui küsijaks on Eesti asutus, on tegemist aegunud sõnastusega ja vastus on vandetõlge — muud varianti Eestis lihtsalt ei eksisteeri. Vandetõlgi kinnitusega tõlge on täpselt see dokument, mida nad ootavad.

Kui küsijaks on välisriigi asutus, on olukord teine: paljudes riikides notariaalne tõlge endiselt eksisteerib ja seal küsitakse seda täiesti õigustatult. Sel juhul tuleb neile selgitada, et Eestis vastab sellele vandetõlgi kinnitatud tõlge, ja vajadusel lisada tõlkele apostill. Vandetõlgi dokument on avalik dokument, nii et apostilli saab sellele panna — seda teeb notar ja see maksab 27,71 € koos käibemaksuga.

Kui teie keelesuunal vandetõlki ei ole

Kõigis keeltes vandetõlke Eestis ei ole ja see on tavaline olukord haruldasemate keelte puhul. Lahendus on kaheastmeline ja seadus näeb selle otse ette: Eesti ametiasutused on kohustatud aktsepteerima ka välisriigi vandetõlgi, notari või muu vastava pädevusega ametiisiku tehtud kinnitust. See tähendab, et välisriigi pädev tõlk saab dokumendi tõlkida mõnda levinumasse keelde ja seejärel tõlgib Eesti vandetõlk selle eesti keelde.

Enne selle tee ettevõtmist tasub kontrollida veel üht asja: rahvastikuregistrist väljastatakse andmeid ka võõrkeeles ning EL-i määruse alusel antakse paljudele perekonnaseisu dokumentidele mitmekeelseid standardvorme. Nende olemasolul ei ole tõlget üldse vaja.

Mida notar tõlgetega veel teha saab

Notari roll ei kadunud kuhugi, ta lihtsalt ei puuduta enam tõlke sisu. Notar kinnitab dokumendi ärakirja ja väljavõtte õigsust, tõestab allkirju ja tehinguid ning väljastab apostille. Dokumendipaki kokkupanekul tähendab see sageli, et käia tuleb mõlemas kohas: originaali apostill notarilt, tõlge ja selle kinnitus vandetõlgilt.

Järjekord on seejuures oluline. Kõigepealt apostill originaalile, siis tõlge — apostilli tekst kuulub samuti tõlkesse ja enne templit tõlgitud dokumenti tuleb hiljem uuesti tõlkida.

Teeme vandetõlkeid ja korraldame ka apostillimise ja legaliseerimise, sealhulgas dokumentide notarile viimise. Täpse hinna ütleme pakkumises — see sõltub keelesuunast ja dokumendi mahust.

KKK (FAQPage jaoks)

Kas Eestis saab veel notariaalset tõlget teha? Ei. Alates 1. jaanuarist 2020 ei kinnita notar tõlke õigsust ega tõlkija allkirja. Ametlikke tõlkeid teeb ja kinnitab vandetõlk.

Millal notariaalne tõlge kaotati? Kahes etapis. Alates 2015. aastast said vandetõlgid ainupädevuse suunal eesti keel–võõrkeel, alates 1. jaanuarist 2020 läks ka suund võõrkeel–eesti keel täielikult vandetõlkidele üle.

Mida teha, kui asutus nõuab notariaalselt kinnitatud tõlget? Eesti asutuse puhul on tegemist aegunud sõnastusega ja vajalik dokument on vandetõlge. Välisriigi asutusele tuleb selgitada, et Eestis vastab notariaalsele tõlkele vandetõlgi kinnitatud tõlge; vajadusel lisatakse sellele apostill.

Kas enne 2020. aastat notari kinnitatud tõlge kehtib? Seadus vanu kinnitusi tagasiulatuvalt ei tühistanud, kuid praktikas otsustab vastuvõtja, kas ta vana tõlke aktsepteerib. Uuendatud originaali korral tuleb tõlge nagunii uuesti teha.

Mis vahe on vandetõlgil ja tavalisel tõlkijal? Vandetõlgil on riigi antud pädevus kinnitada tõlke õigsust oma allkirja ja pitseriga ning ta vastutab tõlke vastavuse eest originaalile. Tavaline tõlkija ametlikku kinnitust anda ei saa.

Mida teha, kui minu keelesuunal vandetõlki ei ole? Sel juhul tõlgib välisriigi pädev tõlk dokumendi levinumasse keelde ja Eesti vandetõlk tõlgib selle edasi eesti keelde. Eesti ametiasutused on kohustatud aktsepteerima ka välisriigi vandetõlgi või notari kinnitust.